Eesti kiviõlitööstuse pahupool: lapsed haigestuvad massiliselt

20150814_054949000_iOS

Kell üheksa 9. juuni õhtul seisis 40aastane Inna Levitina oma Sillamäe kodumaja ees – neljakorruseline hall hruštšovka, hoovis pügatud pärnad ja paplid, juba 20 aastat tagasi seinale sirgeldatud kirillitsas sõna “Maradona”, nööril kuivamas kellegi lötakas öösärk ning kittelkleit – ja ootas taksot. Temaga koos 16aastane Uljana, 13aastane Renata ja viiene David. Inna lapsed, tema varandus.
Nad hoidsid nöo ees märjaks tehtud riidelappe, et mitte hingata sisse seda musta suitsu, mis hakkas üle linna valguma pärastlõunal kell neli.
Algul Inna väga ei muretsenud. Ehkki linna kohal oli suur pilv ja Renatal oli suitsust süda paha. Aga kui õhtul kell pool üheksa sai Inna tuttavalt tuletõrjujalt teada, et põleb see, mida rahvasuu kutsub “51. tsehhiks”, ehk Silmet Molycorpi tehasehoone, kus nõukaajal tegeleti uraaniga, oli otsus selge. Ära. Ruttu. Tallinna õe juurde.
Viimane buss Tallinna poole oli juba läinud. Inna võttis takso, et buss tee peal kinni püüda. See ei õnnestunud ja nad sõitsidki taksoga Tallinna. See maksis 120 eurot. Inna töötab autistide ja vaimupuudega täiskasvanute juhendajana ja saab 420 eurot kuus kätte.
Järgmisel hommikul kell 10 pidi Uljana tegema emakeele riigieksamit. Inna arvas, et see tühistatakse Silmeti tulekahju tõttu, ka õpetaja soovitas rahulik olla. Kuid järgmisel varahommikul helistas õpetaja ja ütles, et eksam toimub. Uljana jõudis Sillamäele kell pool üks, eksam oli alanud kell 10.
Inna väikesel pojal oli tänavu juba kaks korda kiirabi käinud. Ta ei saa öösiti hingata. Inna on mitu korda ärganud selle peale, et David ahmib õhku.
Kuskil mujal Eestis ei kurda inimesed õhusaaste üle nii palju kui Sillamäel. Möödunud aastal sai keskkonnainspektsiooni valvetelefon sealt 427 “haisukaebust”.
Sillamäe on ilus. Rohelised siseõued, treppide ääres löövad aega surnuks 80aastased suitsetavad dändid, prouad käevangus.
“Stanilistlik neoklassitsism”, seletab giid saksa turistidele mere äärde laskuvatel treppidel. Taamal paistab musta suitsu välja ajav korsten.
Innaga rääkides saab aimu, millises stressis ta elab. Kord helistab vanem tütar ja ütleb, et kuulis linnas sireeni. Seejärel märkab teine tütar tuletõrjeautot. Ja kiirabi. Tallinnas ei paneks neid asju tähelegi. Aga siin küll.
Sillamäel on kaks õhusaastajat – Eesti Energia õlitehas 12 km kaugusel Auveres (kust tuleb keskkonnainspektsiooni andmetel 90% häirivast haisureostusest) ja Alexela terminal sadamas. Kui suurt tankerit ja nafta ja põlevkiviõliga täidetakse, tuleb sealt välja terve laevatäis haisvat õhku.

Viis aastat lühem elu

Paljud Sillamäe lapsed kannatavad samasuguste hingamisraskuste all nagu David. Ida-Virumaa lastel on viis aastat lühem keskmine oodatav eluiga kui mujal Eestis. Sealsete laste seas esineb kaks korda rohkem astmat kui Tartumaal. 13% Ida-Virumaa lastest on astmaatikud, aga Jõhvi-Ahtme piirkonnas lausa viiendik. 4,1 protsendil Ida-Virumaa lastest on halvenenud kopsufunktsioon (Tartus on nende laste osakaal kolm korda väiksem).
Selle kõik said teada Tartu ülikooli teadlased, kes uurisid möödunud talvel 871 Ida-Virumaa lapse kopse ja väljahingatavat õhku. Ja kõrvutasid saadud tulemusi Tartumaa lastega.
Jah, laste tervis on seotud ka eluviisiga – kas vanemad suitsetavad (Inna ei suitseta), milline on nende haridus ja sissetulek (haritumate ja jõukamate vanemate lapsed on keskmiselt tervemad). Kuid uuring võttis seda kõike arvesse.
Mõõtmistel selgus, et 17 protsendi Jõhvi ja 16 protsendi Kiviõli laste hingeõhus ületab lämmastikoksiidisisalduse kriitilise piiri.
Seda ainet, mis viitab põletikule hingamisteedes, tekitavad oma elutegevusega bakterid. “Saastunud õhk ärritab hingamisteid ja need muutuvad seeläbi põletikule vastuvõtlikumaks,” ütleb üks uuringu autoreid Hans Orru. Võrdluseks – Tartumaal ületab sama aine sisaldus kriitilise piiri vaid igal 25. lapsel. Uuring viitab, et astmaeelsed seisundid võivad olla Ida-Virumaal aladiagnoositud.
Probleemiks on ka täiskasvanute tervis. Töö Eesti kaevandustes ja põlevkivitööstuses on põhjustanud DNA-kahjustusi. Ida-Viru meestel on keskmisest suurem haigestumus bronhide ja kopsu pahaloomulistesse kasvajatesse.
Seal, kus välisõhus esineb rohkem benseeni, fenooli, formaldehüüdi või peenikesi osakesi, on elanikel suurem risk õhupuuduse või astmahoogude esinemiseks, vilinaks rinnus ning infarktiks ja stenokardiaks.

Kiviõli “must nimekiri”

Viieaastase Kiviõli tüdruku Leena päev algab ja lõpeb astmainhalaatoriga. Kolme ja poole aastaselt põdes ta bronhiiti, mis ei tahtnud ega tahtnud paraneda. Nüüd on tal astmadiagnoos ja ravim. Igal õhtul ja hommikul kaheksa sügavat hingetõmmet. Leena ema Olga* ei taha oma nime ajalehes näha. Ta kardab, et muidu satub perekond linnas “musta nimekirja”.
Kiviõli keemiatööstuse peale, mis toodab ekspordiks põlevkiviõli, kaebavad paljud linlased. Aknalauad lähevad ruttu tahmaseks. Linna sissesõidul võib näha, kuidas auravat koormat vedavad veoautod sõidavad mööda üldkasutatavat teed, must pilv taga. Vingu on tunda naabruses oleva mäe otsas, kus asub seikluspark. Ja mõnel hetkel ületavad keemiatööstuse korstnast tulevad väävliheitmed kümnekordselt normi, teab keskkonnainspektsioon. See iseenesest ei pruugi olla õiguserikkumine, kui pika ajaperioodi lubatud keskmisi näitajaid ei ületata.

Tehasejuht ja linnapea ühes isikus

Alexelale kuuluv Kiviõli keemiatööstus tahab tootmist veelgi suurendada. Ta on esitanud keskkonnaametile uue kompleksloa taotluse, et toota põlevkiviõli praeguse 82 054 tonni asemel 156 831 tonni aastas. Esialgsed arvutused viitavad, et tootmise suurenemisega kasvaks ka heitmekogus: vesiniksulfiid 28, vääveldioksiid 79 ja vingukaas 73 protsenti.
Ehkki kompleksloa üle langetab otsuse keskkonnaamet, küsis see arvamust ka Kiviõli linnavalitsusest. Ning loa ümber toimunu näitab ilmekalt, kui suur on põlevkivitööstuse jõud Ida-Virumaal. 22. aprillil kiitis Kiviõli linnavalitsus oma määrusega heaks uue kompleksloa taotluse. Ilma igasuguste omapoolsete nõudmiste ja vastuväideteta. Tõsi, linnavalitsus poleks saanud loataotlusele pidurit tõmmata, aga õhukvaliteedile viidates oleks siiski saanud näidata suhtumist ja avaldada toetust keskkonnaametnikele, kes tööstusega uue loa üle läbirääkimisi peavad.
Määrusel seisab Kiviõli linnapea tollase kohusetäitja Robert Karpelini allkiri. Aga… alla kirjutanud Karpelin on ühtlasi Kiviõlitööstuse tegevjuht.
Valimistel Karpelin ei kandideerinud, kuid ometi arvati ta 2013. aastal Kiviõli linnavalitsuse koosseisu. Kiviõli linnavalitsuse viiest liikmest vaid kaks on palunud valimistel rahvalt heakskiitu – kohaliku segakoori dirigent Valdur Raie ja lasteaednik Marina Tkatšenko, mõlemad keskerakondlased.
Ajutiselt linnapeaks sai Karpelin 2. aprillil, kui senine linnapea Dmitri Dmitrijev suundus Riigikogusse. Karpelin tegi seda tööd kuni aprilli lõpuni, kui Kiviõli linnapea kohale asus Maardu endine linnapea Nikolai Vojeikin. Vojeikini üks esimesi tegusid uues ametis oli saata kiri Alexela juhtidele – palvega kohtuda linna jalgpallistaadioni ehitamise asjus.
Tööstuse laienemiskava ei arutanud ka linnavolikogu, kus sel aastal on olnud arutlusel hoopis raamatukogu trepi remont ja kraavi kaevamine Karja tänavale.
Linnavolikogu protokollidest selgub, et Kiviõlis elab erakordselt üksmeelne rahvas. Tänavu on volikogus hääletatud kümneid otsuseid ja tavaliselt seisab protokollis “14 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut” või “17 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut”. Millegi vastu on Kiviõlis sel aastal hääletatud vaid kahel korral.
Mitte alati ei viita ebameeldiv lõhn õhus sellele, et tervisele ametlikult ohtlikuks tunnistatud piirnorm on ületatud. Näiteks mädamunalõhnalist ja mürgist vesiniksulfiidi ehk väävelvesinikku tajub inimene juba siis, kui selle konsentratsioon on neli mikrogrammi kuupmeetris. Eestis kehtiv piirnorm loeb aga selle tervisele ohtlikuks alles siis, kui konsentratsioon on kaks korda suurem – kaheksa mikrogrammi kuupmeetris. Samas põhjustab ka väiksem konsentratsioon emotsionaalset stressi. Aknad hoitakse kinni ja tänavatel hõljuv mädamunalõhn ei meelita kedagi õue. Väävelvesinikku paiskab õhku nii põlevkivitööstus kui ka näiteks reoveepuhastid.

Valeandmed saasteainete kohta

Eesti riigil ei pruugi olla adekvaatset ülevaadet, kui palju prügi ja õhusaastet siinne tööstus ühtekokku tekitab. Sellele on viidanud nii riigikontroll kui ka keskkonnauuringute keskus.
Kuidas riik kogub andmeid saaste kohta? Esiteks esitavad ettevõtted oma andmed – kui palju jäätmeid on prügilasse viidud, kui palju korstnast õhku lastud. Mõnel on olemas oma mõõtmisjaam, kuid enamik andmeid tugineb arvutustele. Valemid ei pea aga alati paika.
Teiseks kogub riik andmeid oma seirejaamadest. Ida-Virumaal tegutsevad riiklikud seirejaamad Kohtla-Järvel ja Narvas. Kiviõlis seirejaama pole, seal käib keskkonnauuringute keskus paar korda kuus õhusaastet mõõtmas. Mis saab, kui kõrvutada ühelt poolt ettevõtete deklareeritut ja teisalt reaalseid seireandmeid?
Ei midagi head. Kui keskkonnauuringute keskus kõrvutas terviseameti tellimusel seireandmeid ja deklareeritud heitekoguste põhjal arvutatud välisõhu kontsetratsioone, tuli välja “ettevõtete poolt esitatud heitekoguste alahindamine ja/või saastehallikate alahindamine, kuna arvutuslikud kontsentratsioonid on kordi madalamad seirejaamades mõõdetud sisaldusest”. Tööstuslike saasteainete tegelikud heitekogused on oluliselt suuremad raporteeritust, kirjutab uuringu autor Kaisa Kesanurm.
“Teate, ma olen nii väsinud sellest mustast tossust,” ütleb Kiviõli pargis jalutav noor naine. Oma nime ja pilti ta lehes näha ei taha. “Kiviõli on selline koht, kui midagi ütled, siis võid kaotada kõik!”
Mida vähem inimesel on, seda enam ta kardab kaotada. Parem on aken kinni panna. Ja suu ka.

*Nimi muudetud

Külli-Riin Tigasson
Eesti Ekspress 08.07.2015

(772)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.