Kertu Vahemets ja teised noored.

Hiljaaegu küsis preili Vahemets minu käest, et millal ma lõpetan Maidla Noortekeskuse laimamise, sest julgesin arvata, et eesti keel on nendele noortele nii kaugeks jäänud, et nad ei oska ka eesti keeles sõna BUSS õigesti kirjutada. Pakuti välja, et see, kui midagi tehakse, peaks olema ainuüksi tunnustust väärt ning kellelgi ei ole õigust arvustada, kas tehtud töö on ka midagi väärt või kas see on tehtud korralikult.
Loomulikult võivad noored teha kõike mis ei ole ebaseaduslik. Kui nad ei taha rääkida eesti keeles, siis selle pealesurumine ainult tekitab rohkem vastuseisu. Küll on aga lood teisiti siis, kui sa võtad endale mingisuguse vastutuse. Töötades noortega, kes alles otsivad endale eeskujusid ning on igasuguste uute asjade suhtes väga avatud, peavad ka nendega töötavad inimesed teatud reeglitele vastama.

Minu jutu tõestuseks, et keeleliselt on asi kurb, lugesin ma 23. aprilli Postimehest artiklit:

“Tuuli Oder: Estinglish – eesti keele võit või kaotus?”

Viis aastat tagasi esitasin küsimuse, kas ­Estinglish on olemas või see ainult näib nii («Estinglish – kas kujutelm või tegelikkus?» Õpetajate Leht, 03.02.2006). Tänaseks ei ole enam kõhklust, estinglish on tegelikkus.Mis on Estinglish? Mõtlen selle all Eestimaal kasutatavat eesti-inglise segakeelt (Estonian + English = Estinglish), millel on suhteliselt väljakujunenud nii kirja- kui kõnekeele vorm, mida iseloomustab eesti keele ja inglise keele segunemine.
Näiteks oleme kõik näinud tänavapildis silte stiilis Kummicenter, Babykeskus, Cafe ja bistroo, Optika outlet jne. Eriti «head» on sellised näited, kus ingliskeelses osas kasutatakse segamini briti ja ameerika kirjapilti, nagu näiteks ühel sildil kenasti koos briti kirjaviisiga harbour ja ameerikalik center.
Estinglish’i kõnekeelt iseloomustab «loov» lähenemine ingliskeelsete sõnade hääldusele. Heaks näiteks on eile kuuldud raadioreklaam, mis kutsub üles külastama üht internetilehekülge, mida sümpaatne meeshääl hääldab staffing (ingl stuff – pahn, sodi), kuigi ilmselgelt mõeldakse staafing (ingl staff – isikkoosseis, ametnikkond).
Või tuntud hotelliketi nime kandev spordivõistlus, mille raadioreklaamis aastatepikkuse järjekindlusega kajab ingliskeelne sõna hotels eestipärase rõhuga esimesel silbil, kuigi ingliskeelselt peaks rõhutama viimast silpi. Igal keelehuvilisel on sarnaseid näiteid ilmselt varrukast võtta. Niisiis, Estinglish on kohal ega näita mingit kadumise märki. Seega tekib uus küsimus: kas see on eesti keele võit või kaotus?
Kas eesti keel on kaunis? Jah, on küll. Kas inglise keel on ka ilus? Muidugi on. Kaks kena keelt kokkukeevitatuna peaks siis ju midagi imelist kokku andma. Ilu mõistega aga on teadagi nii nagu on ehk siis see on subjektiivne.
Kuigi hinnang keele ilule on suuresti sõltuv igaühe isiklikust suhtest lingvistikamaailmaga, oleme kõik kindlasti nõus sellega, et keel peab pidevalt arenema. Keele arengu all mõistetakse enamasti uute sõnade kasutuselevõttu, sest peab ju kuidagi sõnaliselt märgistama kogu seda uut, mida progress igapäevaselt toodab. Sõnavara arenduseks on teadagi mitu võimalust.
Üks võimalus on uusi omakeelseid sõnu juurde luua. Kaasaegses Euroopas on selle poliitika heaks näiteks islandi keel, mis vaatamata rahvusvaheliste sõnade suurele pealetungile püüab hoida oma keelt võimalikult võõrsõnadevaba. Näiteks ei ole just palju Euroopa keeli, kus arvutit tähistav sõna ei meenuta ingliskeelset (ingl computer), kuid islandi keeles on selleks sõnaks tölva.
Selliseid näiteid võib islandi keelest tuua hulganisti. Niisugune puristlik keelepoliitika ei ole Eestiski tundmata, ka meie oleme J. Aaviku päevadest peale sama võtet korduvalt kasutanud, olles eesti keele rikastamiseks loonud uudissõnu.
Selle protsessi ilmekaks näiteks on uute sõnade loomise võistlused, mis teatud lainetustega toovad keelde sõnu, mis ka kasutusse jäävad. Heaks näiteks on A. Kaalepi lõiming 2002. aasta sõnavõistluselt. Kahjuks ei võeta aga enamikku nende võistluste loomingust omaks.
Näiteks samal 2002. aastal auhinnati ka sellised sõnad nagu mestimine ja rakkerühm, mis igapäevakeelde püsima ei jäänudki. Loodame, et 2010. aasta presidendi sõnausest murrab mõni sõna end ka tavakasutusse, praegu paistab, et taristul on üsna head võimalused, igatahes ponnistavad meediakanalid üsna üksmeelselt, et seda võimalikult palju kasutada.
Samas võib meedia liiginnukas toetus toimida soovitule vastupidiselt ning tekitada keelekasutajas tüdimust ja trotsi, mistõttu uudissõna kasutusest loobutakse, seda enam et kunstlikult loodud sõna tundub alguses niikuinii kuidagi kohmakas ja vajab suhteliselt pikka perioodi keelekasutusse juurdumiseks.
Teine võimalus on kasutada eestindatud võõrsõnu. See võib aga viia olukorrani, et keel ainult näib emakeelselt arusaadavana, aga mõte jääb tegelikult hoomamata. Näiteks globaliseeruva industriaalmaailma retoorika on viinud selleni, et eesti keelest ei ole enam sõnaraamatu abita võimalik aru saada.
Kes meist teab ilma abivahendeid kasutamata, mida tähendavad järgmised eestikeelsed terminid: aazio, akreditiiv, aktsiaoptsioon, annuiteet, assignatsioon, boniteet jne (http://www.annaabi.com/materjal-7718-majandusterminid)?
Sõnad tunduvad küll olevat eestikeelsed, kuid ilma teatmeteosest järele uurimata võivad kergesti jääda mõistetamatuks. See viib aga kergesti valekasutuseni, sest kui paljud meist ikka viitsivad pidevalt sõnastikust tähendusi uurida.
Paljudel juhtudel ei ole eksijatel ka siiralt aimugi, et nad eksivad, ja nii juurduvad valekasutused, mis omakorda sageli (eriti meedias!) kõlades hakkavad tunduma normidena, leides omakorda jäljendamist. Ehk siis ignorantsus toodab ignorantsust juurde. Seega on mõlemal eespool pakutud sõnavara laiendamisel puudusi, millest olulisemaks on ajafaktor, kunstlikkus ja keerukus.
Jääbki kolmas võimalus – võtta kasutusele Estinglish või Estrussian või ehk veel mingi muu segakeel. Hetkeolukorda arvestades tundub, et parimad võimalused on inglise keelel. Seda enam, et oleme Estinglish’i kasutuselevõtuga poolel teel ning see tundubki juba kuidagi omane! Sest mille muu kui omaksvõtuga saaks seletada olukorda, et näiteks firmale nimepanekul keele-ekspertidega ei konsulteerita?
Seda aga ilmselgelt ei tehta, sest nii elementaarseid stiiliapse, nagu selles kirjatükis näiteks toodud, oleks iga filoloog kohe märganud. Inimene ei küsi nõu tavaliselt siis, kui ta arvab, et teab ise asjast piisavalt palju. Järelikult on Eestimaal oluliselt kasvanud inimeste arv, kes peavad end heaks inglise keele tundjaks.
Anglo-saksi hõimud, kes 450. aasta paiku praegustelt Saksamaa aladelt Briti saartele rändasid, vaevalt oskasid unistada, et suuresti just nende emakeelest arenenud inglise keel üleilmseks suhtluskeeleks kujunedes ka nii kauge koha nagu Maarjamaa vallutab! Äkki aga on rõõmustamine meie hea inglise keele hea oskuse üle siiski ennatlik, sest kergesti võib tegemist olla Estinglish’i valdamisega.
Kas meile peaks olema lohutuseks, et samad arengud on käimas ka ingliskeelses maailmas, kus kurdetakse Globish’i ehk lihtsustatud sõnavara ja grammatikaga inglise keele pealetungi üle?
Sellest lohutusest ei ole vist palju abi, sest inglise keel kui miljardite maailmakeel elab ilmselt Globish’i perioodi uhkelt üle, kuid kas sama suudab ka praeguseks alla miljoni kõnelejaga eesti keel, ei ole sugugi kindel. Eriti kui silmas pidada, et viimase 500 aastaga on maailmas kõneldavate keelte arv vähenenud poole võrra ja säilinud on erinevate allikate andmetel 5000–6000 keele ringis.
Praegu on eesti keel uhkelt kaasaegsete keelte hulgas, mis on nõukogudeaegset rahvuskeeltele vaenulikku poliitikat arvestades juba iseenesest väike ime. Näiteks ühes praegu ilmselt ülevaatlikemas maailma keelte ajalugu ja hetkeseisu käsitlevas 2008. aastal ilmunud raamatus «1000 languages.
The worldwide history of living and lost languages» pühendab autor Peter K. Austin eesti keelele sadakond sõna. Muu hulgas mainib ta umbes miljoni omakeele kõneleja olemasolu, põhja- ja lõunaeesti murret, 19. sajandist pärit ühist kirjakeelt ning saksa tüvede ja laensõnade rohkust keeles.
See on kõik. Tõsi, kompensatsiooniks on lehe ülanurka pandud ka miniatuurne pilt Tallinna vanalinnast. Masendavalt vähe, arvestades, et tegemist on mahuka, peaaegu 300-leheküljelise raamatuga. Samas kui vaadata pealkirjas olevat märksõna «tuhat», siis ehk ei oleks vaja väga masendunud ollagi, sest oleme veel «väljavalitute klubis» ja on tuhandeid kehvemas seisus keeli, mida ei ole raamatus mitte mainitudki.
Kas me oleme aga nii heas seisus, et elada inglise keele pealetung sama edukalt üle kui näiteks 19. sajandi kadakasakslus ja väljuda Estinglish’i perioodist võidukalt ehk siis ilusama ja rikkama eesti keelega?
Kaldun arvama, et mitte, ja mureks on tõsiselt põhjust ühe olulise muutuse tõttu, mis eristab 21. sajandit 19. sajandi keskpaigast, nimelt – üleilmastunud keelekeskkond on asunud jõulisele pealetungile, kasutades väga erinevaid võimalusi (nt meediakanalid, suhtlusvõrgustikud, kinokunst, muusika jne).
Tulemuseks on see, et artikli algul näidetena toodud väljendid on levinud igapäevases kõnes ja kirjas; keegi kõvahäälselt ei kritiseeri, raadiojaamad ilmselt protestikirjade all ei äga, firmasildid on ka alles. Niisiis võib järeldada, et enamikule meist on selline keelekasutus juba mõistetav.
Kas ka soovitud ja aktsepteeritav, on omaette küsimus. Usun, et neid inimesi, kellele selline kahe keele kokkukleepimine on sobimatu, on palju, kuid nad ei suuda enam tuuleveskitega võidelda ning need, keda niisugune keel ei häiri, ei näe ka mingit vajadust sekkuda.
Igal juhul, kuni ei ole tekkinud kriitilist massi inimesi, kes protesteeriksid firmasiltide, reklaamide jms lohaka keelekasutuse üle, ei muutu midagi ning eesti keel on määratud lahingut kaotama. Seejärel aga juba Wel­come to Estinglish-keelsele Maarjamaale! Ja siit edasi ei ole enam sugugi võimatu, et näiteks saja aasta pärast kirjutatakse lingvistikateatmikes: «Estonian – extinct» (eesti keel – väljasurnud).

Allikas: Postimees

Postitust sai muudetud seetõttu, et viide, millele ma Kertu Vahemetsa Facebooki kontolt leidsin, ei viinud mitte tema enda blogini, vaid sõbra omani ning kuna neil on seal ühine minevik, siis jooksidki nad ühte kokku.

Vabandan, et seostasin blogiga võõrast inimest, kuid fakt noorte tänapäevast jääb muutumatuks.
Positiivne on see, et nüüd on noored hakanud valima, mida nad endast internetti maha jätavad ning praeguseks hetkeks on enamus materjale ära korjatud või kättesaamatuks tehtud, mis on igati tervitatav nähtus, kuid ikka alles pool teed, sest väga palju infot on endiselt internetis kättesaadav ning enamus neist tõenäoliselt jääb kättesaadavaks alatiseks. Nii et juba postitamise hetkel tuleb mõelda, millised asjad muuta avalikuks ja millised mitte!

PS. Kommentaari jätmiseks pole vaja muud, kui töötavat meiliaadressi, erinevalt väidetest, et selleks on vaja isikukoodi, pangakontot ja täiskuu neljapäeva.
Lehe administraatorina on mul kaks lihtsat tingimust – kommentaar peab olema viisakas ja kommenteerijaga peab olema võimalik ühendust võtta!
Hetkel on võimalik ennast sisse logida Facebooki, Twitteri, Yahoo, Google ja loomulikult Disqus’i enda kontoga.

(903)

17 arvamust “Kertu Vahemets ja teised noored.” kohta

    1. Panin kommentaari tagasi, sest autor ei ole tundmatu.

      Ma ei väida, et Kertu töötab noortekeskuses, kuid tsiteerides teda ennast:
      “”Kas tõesti kõik, mis me teeme on siis nii halb? Ausalt öeldes, pole enam mingit tahtmist midagi teha. Palun tulge homme Maidla Noortekeskusesse ja hakake tegema tööd noortega!”
      käib ta seal noortega tegelemas. Kas ta siis valetas?

  1. Kas tõesti inimesel ei ole enam midagi muud teha? Kui nokkida noorte kallal kui on mingi väike viga, mis on selle suure tegelemise kõrval? Küll on ikka tahtmist tüli norida, olgugi et juba vanemas eas kui meie noored.

    1. Kui keele ja rahvuse hääbumine on väike asi, siis mis on suur?
      See ei ole nokkimine, see on südametunnistusele koputamine ning kui praegu seda mitte teha, siis pärast on juba liiga hilja!

  2. Üks kommentaar kustutatud, sest meiliaadressi ei ole olemas!

    Sissekanne on tehtud vastuseks sellele küsimusele:

    “Kas tõesti kõik, mis me teeme on siis nii halb? Ausalt öeldes, pole enam mingit tahtmist midagi teha. Palun tulge homme Maidla Noortekeskusesse ja hakake tegema tööd noortega! Võtke noorsootöötaja töö üle, ajame vabatahtlikud ka ära ja kui pole vabatahtlikke, kellega praktiseerida INGLISE KEELT, siis peagi pole ka noori, kellega tööd teha. Vaid Teie, mõned põhikooli õpetajad ja Teie enda lapsed.”

    kuna antud keskkonnas mul küsimusele vastata ei lubatud.

  3. Ühes kirjatükis kaks räiget faktiviga.Esiteks ei tööta minu tütar Kertu Vahemets Maidla Noortekeskuses ja teiseks see blogi mida Te lugesite ei kuulu temale.Tahaks loota, et seda kommentaari ei kustutata.

    1. Veel mõnda aega tagasi oli Kertu Facebooki lehel viited, kus teda veel internetist leida võib – seal oli viide Rate kontole, sellesama blogi juurde, fotoalbumi juurde ja veel ühte kohta, mida ma praegu meenutada ei suuda…

    2. Tõmbasin maha, et tegemist oli viitega Ketru ajaveebi. Vabandan. Üldistasin seda siis praeguste noorte ajaveebiga.
      Seda ma tean, et Kertu ei tööta Maidla Noortekeskuses, kuid seda, et ta on seal aktiivne abiline, ei saa ju kuidagi ümber lükata! Kuna ta kuulub meeskonda, siis sellel põhinebki minu fakt, et ta toimetab seal üritustega.

  4. Tundub, et sellel teemal on kõik ammendatud. Palju vastukaja ning vigadele osutamist, kuid hea on see, et erinevalt “Filmiöö” teemast, ei ole ühtegi vastuseisu sellele, et keelt peaks hoidma. Millegipärast pidi seda juttu rääkima aga keegi Tuuli Oder ning kajastust leidma ka üleriigilises meedias, et seda pisikest mässu maha suruda. Kindlasti unustatakse ajapikku see jälle ära ning tuleb uuesti südametunnistusele koputada, kuid ma olen kindel, et enam kunagi ei pea sellel teemal jagelema nende inimestega, kes on juba siin sõna võtnud.
    Hoidke saba rõngas ja tuju hea. Varsti madistame jälle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.