Mis on tähtsam – sihtpunkt või teekond?

img_6975 Kui hommikuti läheb riidesse panemisega kauem aega, siis tähendab, et ilmad on külmemaks läinud ning suvi on läbi saanud. Käesoleval aastal küll mitte oluliselt külmemaks, aga siiski niipalju, et osad lennuvõimelised linnud lähevad sinna, kus toit on värske, mitte külmutatud. Kuna järjest vähem on soov väljas olla ka inimestel, siis suur hulk nendest otsib tuule ja vihma eest varju koolimajadest. Kui palju inimesi aga läheb kooli mõttega, et ma mitte ei pea sinna minema vaid ma tahan sinna minna?

Kui tagasi vaadata suvele, siis lapsed tulid nädalaks ajaks kooliseinte vahele. Võib ju arvata, et nad tulid suve eest sooja, kuid tegelikult tulid nad selleks, et õppida ise midagi ning õpetada endale õpetajaid programmi Noored Kooli raames. Tegemist ei olnud kohustusega vaid võimalusega ning seda võimalust kasutati ära, et  koos midagi huvitavat teha.

Lapsevanemana olen ma võtnud endale kohustuse võimalikult palju oma lastega koos sama rada käia, et ma näeksin mida nemad näevad ja siis saaksin nendest ka ehk paremini aru. Kõik me tahame, et meie lapsed oleksid suureks saades edukad ning näitame neile kätte eeskuju, milliseks ta peaks saama. Kuid kuidas sinna jõuda? Tihtipeale ei pruugi me seda isegi teada, sest me tahame, et meie lapsed jõuaksid meist kaugemale, kuid kui meile on see tee tundmatu. Kuidas me saame siis olla teejuhtideks? Siis äkki ongi mõistlik koos lapsega mööda seda rada minna ning kasutada oma elukogemust selleks, et valikuid oleks lihtsam teha. Muidugi võib juhtuda, et sinu väike koopia ei taha teiste vigadest õppida vaid eelistab enda omasid ning siis tema kõrval käies võid ühel hetkel avastada, et olete mõlemad rappa läinud, kuid vähemalt ei ole siis laps seal üksinda!

Tõenäoliselt räägib iga kool, igal aastal, et kodu ja kooli vaheline koostöö on väga oluline. Tihtipeale jäävadki need üleskutsed ilusateks sõnadeks, sest keegi ei ole kunagi öelnud, et missugune peaks see koostöö olema. Kas piisab sellest kui laps hommikul koos vajalike vahenditega kooli saata või peaks see olema midagi enamat? Muidugi on ka koole, kes teevad asja lihtsamaks, saates lapsevanematele koju arve. Kiviõli I Keskkool aga nii lihtsat koostöövormi ei viljele, vaid siin on vaja midagi enamat kui lihtsalt oma tegemata töö kinni maksta!

Mina olen enda jaoks teinud asja lihtsaks – küsin asjaosaliste endi käest. Kui lapsed või õpetaja on huvitatud, et lapsevanem võtaks nende tegevusest osa, siis igal võimalusel olen ma kohal. Püüan olla õpetajale alati abikäteks ja -silmadeks ning ei ole kunagi keskendunud ainult oma laste tegemistele. Tegelikult on samamoodi tähtis tunda kõiki teisi lapsi, sest see on seltskond kellega veedab sinu laps poole ajast koos ning mõjutab teda isegi rohkem kui sina seda suudad kodus teha. Palju lihtsam on teisi lapsi õpetada, nemad omakorda annavad õpetussõnad sinu lapsele edasi ning siis ei tundu see enam pealesunnitud normina ja see omandatakse paremini.
Tegelikult on kõik need koostegemised ülilahedad. Siiramat avastamisrõõmu ei saagi olla, kui väljasõidul metsa, poetab rivi alguses olev laps samblale maha mõned kõrsikud ning rivi lõpus imestavad lapsed, et mis looma kaka see võib küll olla…
Samamoodi ei jäta ma märkamata ka kooli kutseid – kui lapsevanemat tahetakse näha, siis püüan ikka kohal olla. Kuigi iga kord ei ole see võimalik, siis vähemalt on olemas tahe ning soov asjadest osa võtta!

Minu koostöö Kiviõli I Keskkooliga on kestnud aasta ning see on piisav aeg, et anda hinnang, kui hea õppeasutusega on tegemist. Tegelikult ei ole seda hinnangut andnud mitte mina vaid minu lapsed. Kui poolel teel koju küsid, kuidas koolis läks, siis kui saad vastuseks “jõuame koju, siis räägin”, siis see ei saa tähendada muud, et ju seal juhtus siis ikka nii palju, et mõlemale vanemale eraldi ei jaksa rääkida ning lihtsam on seda mõlemale korraga teha. Ja kui seal toimub midagi nii suurt, et seda märkab ka kogu Eesti, siis mida muud saaks lapsevanem tahta, kui ainult uhke olla, et ta laps käib sellises koolis!

Vaatamata sellele, et me käime läbi kõik sama teekonna, jõuame me kõik erinevatesse kohtadesse. Selle tingivad väikesed tõuked mis võivad olla antud ükskõik kelle poolt ning selleks, et suund oleks õige on vaja õigeid inimesi. Mul on au tänada kõiki Kiviõli I Keskkooli õpetajaid ja õpilasi, kes on aidanud mu lastel õiget suuda hoida juba terve aasta ning olen lootusrikas, et vähemalt 12 aastat on veel ees! Minu jaoks on oluline teekond ning koos heade inimestega seda läbides, ei tundu ka väga kauged sihtpunktid kättesaamatutena.

Uljam
I, IV, VI, IX klassi lapsevanem

(47)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.