Orsi – Maidla vabatahtlik Ungarist

Ungari neiu Orsolya Jancsovicsi vabatahtliku aasta Ida-Virumaal Maidlas sai läbi. Noortekeskuse juhataja Gerri Alamets ütleb, et Orsi tõi kogukonna ellu palju rõõmu ja kirevust.

Orsi on siin meie kõigi südamed võitnud, tunnistas üks lapsevanem 30. mail Maidla noortekeskuses. Tema kolmeaastane tütar ulatas samal ajal Ungarist pärit vabatahtlikule Orsolya Jancsovicsile tohutu suure sirelioksa ja kallistas teda kõvasti. Orsolya ehk Orsi üheksa kuud kestnud vabatahtliku aeg Eestis sai läbi ja ta pidas tänupidu. Noortekeskuse laes rippusid õhupallid, laual olid maasikad, küpsised ja Orsi enda küpsetatud rabarberikook. Pärast tegid lapsed veel koos küpsisetorti ja küpsetasid õues suurel pannil pannkooke.

17-aastaselt vabatahtlikuks

„Aastast 2009, mil Maidla noortekeskus Ida-Virumaal euroraha abil renoveeriti, on siin igal aastal töötanud Euroopa vabatahtlik,” räägib noortekeskuse juht Gerri Alamets. „Esimene oli João Portugalist, edasi Marina Austriast, Denise Saksamaalt, Ines Portugalist, Wojtek Poolast ja nüüd Orsolya Ungarist. Orsi on neist kõige noorem – ta tuli siia kohe pärast 11. klassi, gümnaasium on veel lõpetamata. Neiu 18. sünnipäeva pidasime Maidlas ja esimest korda valimas käis ta samuti Eestis.”

17-aastaselt vabatahtlikuks tulemine on Gerri sõnul üsna erandlik. „Ega keegi nii noori eriti võtta taha, sest enamasti arvatakse, et nad on kogenematud ega saa hakkama. Minu arvates tuleb noortele anda võimalus. Orsi ongi selle müüdi kummutanud. Ta on väga tegus, tubli ja taiplik, õpib ja omandab kõike kiiresti, ja mis peamine, oskab teistega arvestada ja saab lastega väga hästi hakkama. Oma vanuse kohta on ta väljakujunenud ja küps.”

Maidlas oldud üheksa kuuga on Orsi ka eesti keele selgeks saanud ning vestluses osalemine ei valmista talle raskust. Ta ütleb, et keel on külge jäänud igapäevase suhtlemise käigus, ja lisab kohe, et eesti keel on väga ilus. Nagu ka Eesti, kus ta on jõudnud juba üsna palju ringi sõita.

Vanemad usaldasid tütart

Küsimusele, mis ajendas üht ungari tüdrukut õpinguid pooleli jätma ja kodust nii kaugele tulema, vastab Orsi, et tal oli vaja jõuda selgusele, mida ta üldse teha tahab. Orsi psühholoogist ema usaldas tütart ja ütles, et tehku ta nii, nagu tunneb. „Ema ütles, et kui see sind aitab, siis mine. Isa, kes on ametilt ajalooõpetaja, sai minust samuti aru.”

Orsi on pärit suurest perest – tal on neli õde, neist noorim kaheksa-aastane. Vanima õena on ta pidanud väiksest peale noorematega tegelema ja vanemaid aitama. Orsi räägib, et tema kodu on Atkari külas, mis oma 1500 elanikuga on Ungari mõistes väike koht. „Majad asuvad hästi lähestikku, aga on suuremad kui Eestis. Seevastu aiad majade ümber palju väiksemad. Varem oli meil ka kits ja jänes, nüüd enam mitte. Neli klassi lõpetasin koduküla koolis, siis astusin Gröngrösi gümnaasiumi. Gröngrösi linn asub Põhja-Ungaris, Budapestist umbes tunnise autosõidu kaugusel ja sellesse kooli sissesaamisel oli konkurents üsna tihe.” Vabatahtlikuks tahtis Orsi tulla just mõnda põhja pool asuvasse riiki. Eestit soovitasid talle projekti korraldajad.

Esimest korda omaette

Maidlasse sattumine oli juhus. „Ma olen väga rahul, et nii läks. Septembris, kui ma tulin, olin alguses nädal aega koos teiste vabatahtlikega Tallinnas koolitusel. Maidlasse jõudes sain heas mõttes šoki – siin on nii kena ja kaasaegne.”

Orsi elab Maidlast kahe kilomeetri kaugusel Savala külas kahetoalises korteris. Korterikulud maksab kinni tüdruku siia saatnud organisatsioon, lisaks saab ta 240 eurot elamisraha, mis on tema sõnul hakkamasaamiseks piisav ning kulub peamiselt toidu ja reisimise peale. Orsi ütleb, et on esimest korda elus kodust nii kaua ära, kõige pikem aeg oli enne seda kolm nädalat eelmisel suvel Šveitsis töö- ja puhkelaagris. „Jõulude ajal sõitsin siiski kaheks nädalaks koju, koduigatsus oli nii suur. Lihavõttepühade ajal käis mul õde külas. Maidlas meeldis talle väga ja Tallinna kohta arvas ta, et see on üleüldse kõige ilusam linn.”

Hakkaja iga asja peale

Sellest, kuidas Orsi noortekeskuses toimetab ja lastega suhtleb, jääb mulje, nagu oleks ta siin alati olnud. „Ta on tõepoolest omainimeseks saanud ja siin väga palju teha jõudnud,” nõustub Gerri.

Orsi jutustab, et kuna ta õppis muusikakoolis flööti, hakkas ta Maidlas laste plokkflöödiringi juhendama. See oli tore algatus, sest kõigile Maidla kooli esimesse klassi astujatele kingitakse koos aabitsaga flööt. Huvilisi tuli kokku nii palju, et tunnid tuli teha kahes grupis: väiksematele ja suurematele.

„Palju oleme teinud lastega kunsti ja käsitööd – voolinud savist, värvinud batikatehnikas riiet, valmistanud jahust, veest ja liimist maske,” räägib Orsi.Gerri lisab omalt poolt, et omapärases tehnikas maskide tegemine vaimustas lapsi. „Kui alguses tulid osalema need, kes alati, siis lõpuks võtsid peaaegu kõik meisterdamisest osa. Tegelesime sellega lausa kaks nädalat järjest.”

Ka söögitegemine tuleb Orsil hästi välja. Ühes projektis osaledes võttis ta toiduvalmistamise enda peale ja sai oma maitsva tomatisupi, guljaši ja muude roogadega kohe suurepärase koka maine. Noortekeskuses küpsetab ja vaaritab ta lastega mitu korda kuus.

Novembris korraldas Orsi koos kahe teise Ungarist pärit vabatahtlikuga ungari õhtu. Slaidiprogrammi abil tutvustas ta lastele oma kodumaad, koos kuulati ungari muusikat ja maitsti ungaripäraseid roogi. Luutsinapäeval, 13. detsembril, mida Ungaris traditsiooniliselt tähistatakse, kehastus Orsi nõiaks, tegi nõiatrikke ja ennustas lastele tulevikku. Ka kõiki Eesti tähtpäevi on ta noortekeskuses koos lastega tähistanud.

Inglise keele ja joonistamistunnid

Gerri räägib, et väga populaarsed olid Orsi inglise keele tunnid, kus käisid meelsasti nii Maidla kooli kui ka ümbruskonna koolide lapsed. Ja kui Orsi, kes ise väga hästi ja omapäraselt joonistab, pani ühel päeval üles kuulutuse – kes tahab tulla Orsiga joonistama –, oli tahtjaid isegi 9. klassi poiste hulgas.

Orsi kogus kokku ka Maidla kooli laste mõtted Eesti heade asjade kohta, joonistas need üles ja saatis pildi presidendi joonistusvõistlusele. Üht noortekeskuse seina aga katab Orsi ja laste ühiselt tehtud seinamaaling, millel kujutatud laste tegemisi läbi nelja aastaaja.

Hiljuti kogunesid Eestis viibivad noored vabatahtlikud üheksast riigist, teiste seas Orsi, Ida-Virumaale Aidu endisesse põlevkivikarjääri kunstiprojekti tegema. Praeguseks on endise kaevanduse tranšeed veega täitunud ning tekkinud kaunis veemaastik, kus asub rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanal ning tulevikus on plaan rajada üks Euroopa suuremaid veespordikeskusi ning aherainest hiiglaslik püramiid. „Mõtlesime, et tore oleks jätta sinna märk ka Eestis viibinud noortest. Kutsusime vabatahtlikud kokku ja nad maalisid suurtele ehituspaneelidele Aidu minevikku, olevikku ja tulevikku. Esimesel pildil on kujutatud viljapõlde ja inimeste eluasemeid, teisel suuri koppasid põlevkivi kaevandamas, kolmandal püramiide,” räägib Gerri. Ta soovitab kõigil, kes Aidusse satuvad, põnevat teost vaatama minna.

Sobib lastega suurepäraselt

Kahel päeval nädalas käis Orsi lasteaias abiks. Kogenud noorsootöötajana teab Gerri, et pigem olgu vabatahtlikul kohustusi rohkem kui vähem, et ta päevad oleksid täidetud. „Orsi aitas mudilasi õueminekuks riidesse panna ja käis nendega koos ujulas. Seal oli tal alati föön kaasas ja kõik lapsed tahtsid, et ta neil juukseid kuivataks.”

Gerri ütleb, et Orsi klapib lastega suurepäraselt, nad on kogu aeg tal ümber. Orsi omakorda kiidab Maidla lapsi. „Kuna ma neist palju vanem ei ole, suhtleme omavahel nagu sõbrad ja keegi ei tee midagi sellist, et teda peaks korrale kutsuma.”

Noorsootöötajate kokkusaamistel on tihti kuulda, et ühes või teises kogukonnas ei võeta vabatahtlikke omaks. „Ma ei saa sellest aru,” tunnistab Gerri. Tema arvates muudavad vabatahtlikud nii laste kui ka täiskasvanute elu huvitavamaks, väikeses kohas eriti. „Meie kogukonnas on algusest peale kõik vabatahtlikud hästi vastu võetud,” räägib Gerri. „Sügisel viiakse neile õunu, tomateid ja kurke, pakutakse hoidiseid ja moose ning küpsetatakse kooki. Orsiga ollakse väga rahul, ta on toonud siinsesse ellu palju kirevust.”

Orsi ei unusta Eestit

Oma tulevikuplaanide kohta ütleb Orsi, et kõigepealt tahab ta Ungaris gümnaasiumi ära lõpetada. „Üks võimalus on, et lähen pärast seda kunsti õppima. Aga mulle on hakanud meeldima ka see töö, mida Gerri teeb.” Orsi ütleb, et ta on noorsootöö kohta Eestis väga palju õppinud ja tahab oma teadmisi Ungaris jagada. „Ungaris ei ole noortekeskusi, aga võiks olla.”

Orsi on mõelnud sedagi, et tuleb kunagi Eestisse päriselt elama. „Temperamendilt sarnanengi ma pigem eestlastega. Kuigi olen selle aastaga muutunud palju paremaks suhtlejaks, kui olin varem.” Kõige rohkem õppiski Orsi Eestis iseennast tundma.

Tagasi Ungarisse sõidab Orsi juuli alguses, juunis aga reisib – kõigepealt koos Maidla kooli õpetajatega Peterburi, siis omal käel Helsingisse, Oslosse ja veel mõnda paika Eestis, kuhu ta veel jõudnud pole, näiteks Saaremaale.

„Kui kõik läheb plaanipäraselt, läheme pärast seda koos autoga Ungarisse,” räägib Gerri, kes aitab Orsil tema asjad ja kingitused koju viia.

Kingitusi, lilli ja häid soove sai Orsi kõigilt oma sõpradelt. Lasteaia ja kooli pere kinkis talle kandle ja esimese klassi lapsed esinesid väikese eeskavaga. Kõigil on kahju, et ta ära läheb. Joonistamiseks põrandale lahtirullitud paberile on keegi kirjutanud: „Kalis Orsi.”

Orsi kinnitab, et ei unusta Eestit. „Mul on siin sõbrad ja mulle meeldib siin.”

Allikas: Õpetajate Leht

(374)

Üks arvamus “Orsi – Maidla vabatahtlik Ungarist” kohta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.