Palgid ja paberipuud

Lõpetasime nädala meeldejäävalt seades sammud Oandu Looduskeskusesse.

Oandu on RMK kõige pikema matkatee alguseks mis viib välja Iklani ning on 370 km pikkune. Kuna meie varustus ei olnud taolise matka jaoks sobilik, siis võtsime ette palju lühema tee – jätsime bussi puhkajate parklasse ja jalutasime paarsada meetrit looduskeskuseni. Nii õnnestus meil perenaist üllatada ning ta märkas meid alles siis kui me seisime kõik maja ukse taga.

Päev algas filmivaatamisega. Sellel korral oli tegemist 1937. aasta kroonika kaadritega kus tutvustati seda kuidas vanasti metsa tehti –  siis kui laevad olid puust ja mehed rauast. Katkendneid antud filmist võib näha filmiarhiivi kogust.

Edasi ootas meid metsaülema kabinet. Kontori inventari nimekirjast leidsime ka sellise asja nagu “lolli kannel”. Olles ka Lääne-Virumaalt pärit, oli tõlgendus arvelauast mulle uudne, kuid ega ma ole eriti musikaalne ka…

Metsaülema tööriistade tutvustamisel tekitas palju elevust mõõdupuu millega mõõdeti puidu läbimõõtu. Giid demonstreeris ühe lapse peal, et kuidas see riistapuu töötab ning pidi tõdema, et palgi mõõtu ta veel välja ei anna, kuid paberipuuks kõlbab küll. Selle ebaõiglusega ei leppinud aga teised, et ühte mõõdeti ja neid mitte, kõik tahtsid teada milleks nemad sobivad! Statistiliselt läheb enamus kolmanda klassi lapsi paberiks, kuid mõned palgid on ka juba hulgas.

Igatahes hetkel on teekond kõigil üks ning edasi minnakse ühise reega

Igaüks sai proovida ka laastu lõikamist ja ega see nii lihtne ei olegi kui filmis tundus

Käbitares oli ka kopra topis koos töönäidistega ning klaasi all võis näha kobrast “lahtivõetuna”, nagu kirjeldas kopra nahka minu väikene abiline. Peab tunnistama, et koprad võtavad oma tööd sama tõsiselt kui metsamehed.

Edasi viis tee meid metsa

Kuna tee oli tuttav juba varasemast ajast siis oli juba teada kuhu ta välja viib – hundilõksu juurde. Tüdrukud said proovida hirmunud lambatalle rolli ning poisid kurja hundi oma:

Päeva lõpetas kehakinnitamine, mida nõudsid mõned rõõmurullid juba retke alguses, kuid pidid kannatama kuni teekonna lõpuni. Tahtsin ühest matkalisest fotoportree teha. Esimene pilt jäi udune, teine oli fookusest väljas, kolmandal pildid jäid silmad kinni. Pärast igat klõpsu selgitasin ma modellile, miks tulemus ei ole rahuldav. Neljas pilt, mis lõpuks välja tuli, võttis poisi kulmu kortsu, et kaua võib klõpsida 🙂

Lõpuks võib öelda, et ilmaga meil vedas ning sellel korral teatsid juba kõik millised marjad metsa all kasvavad ja kasutasid oma teadmisi eeskujulikult ära.

.:ARHIIV:.

(166)

Üks arvamus “Palgid ja paberipuud” kohta

  1. Pingback-viide: Hundiretk | Klassileht

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.