“Silmaring ei hüüa tulles!”

Kui sündmustest veidi ette rutata, siis just õpetaja Kathriini klassi seinal oli kiri: “Silmaring ei hüüa tulles!” See oligi põhjuseks, miks ma võtsin vastu otsuse, veeta koolipäev Kiviõli I Keskkoolis. Kuna järgmine aasta saab see kool olema nö kodukooliks, siis oleks väga hea teada, mis toimub nende seinte vahel – teha tutvust klassiga ning õpetajatega. 2011. aastal sai nendega küll põgusalt ühise klassiõhtu raames kokku saadud, kuid seal ei olnud terve klass kohal. Nüüd igatahes oli küll selline tunne nagu oleks 1. september, sest ärevus oli sama suur, kuid just see oligi eesmärk.

Olin koolis küll varakult kohal, kuid rattahoidjas kooli parklas olid juba mõned rattad oma koha leidnud. Tuleb välja, et jalgratas on päris populaarne vahend kooliskäimiseks ning need paarkümmend kohta täituvad kiiresti.
Saime direktor Heidi Uustaluga kantselei juures kokku. Tõeliselt rõõmustav oli kuulda, et kuigi ma olin sellel päeval esimene ja ainus õpilasvari oli järgmisel päeval oodata veel vähemalt kolme inimest, kes olid valmis koolipäeva kaasa tegema. Kui keegi neist on valmis ka tagasisidet andma, siis kommentaarireal oleks väga lahe nende muljeid lugeda.

Nagu iga korralik õpilane, nii olin ka mina valmistunud koolipäevaks ning olin eelnevalt tunniplaaniga kooli kodulehel tutvunud. Mind ootas eest kuus õppetundi: kirjandustundide paar alustas päeva, järgnes geograafia ja bioloogia, seejärel draama ning päeva lõpetas kehaline kasvatus. Jätnud oma üleriided külaliste garderoobi juhatas Heidi Uustalu mind esimesse tundi.

Klassis võttis mind sooja naeratusega vastu õpetaja Kathriin. Klassiruumis hakkas kõigepealt silma see, et tahvlil jooksis enne tunni algust Terevisioon. Kui nüüd oleks kohvitass ka kätte antud siis enam kodusemalt ennast tunda ei saa. Igatahes sellega oli 1. septembri sündroom kadunud ning ma tundsin ennast suurepäraselt.

Õpetaja Kathriin andis mulle valida, kuhu ma soovin istuda ning loomulikult kinnitasin ma reeglit, et kõigepealt võetakse tagumised kohad täis ning need kes jäävad hiljaks peavad ettepoole istuma.
Klassiruumis olid lauad paigutatud kaootiliselt – kolmeste gruppidena ning iga õpilane vaatas ise suunas. Nii võis juhtuda, et tagapool istudes nägid tahvlile palju paremini kui esimeses pingis olles. Ma olin alguses veidi skeptiline sellise paigutuse üle, kuid kui plussid ja miinused kokku võtta siis peab tunnistama, et see on ainuõige lahendus. Esiteks juba see, et klass tundub olevat “segamini”.  See annab palju soojema õhkkonna ning taltsutab noorte mässumeelsust. Sirgete rividena pingid mõjuvad just nii rusuvalt nagu nad alati mõjunud on – vabadus olla teistmoodi on pärsitud. Samuti ei ole nii, et need kes istuvad esimestes pinkides ei näe tundide kaupa oma klassikaaslasi, sest pilgud on suunatud ette. Nüüd saab aga igaüks sisuliselt tervest klassist ülevaate ning ei tunne ennast üksildasena.

Kiviõli 1. Keskkooli tunnid hakkavad vaikselt – ilma koolikellata. Kuigi ma ütleksin kohe, et see on võimatu – kuidas siis õpilased tundi teavad minna, ometi olid kõik õigel ajal kohal ning sellel päeval ei raatsinud puududa ükski õpilane. 18. mai 2015 kell 08.15 oli alanud minu esimene seitsmenda klassi kirjanduse tund pärast 23 aastast vaheaega…

Minu esimesed kirjanduse tunnid meenuvad mulle neljandast klassist kui pidime etteantud teemal oma mõtteid kirja panema. Minu kirjutised olid need, mida õpetaja otsustas teistele näidetena ette lugeda ning need olid tõeliselt piinlikud hetked, sest tähelepanu oli see, mida ma vajasin kõige vähem. Igatahes kirjanduse tund ei valmistanud mulle kunagi raskusi. Keskkoolis muutus see lausa minu sissetuleku allikaks. Mul ei olnud õpetaja vastu midagi, kuid ta esitas väljakutse mida ei saanud ignoreerida. Ta oli täiesti kindel, et tunneb iga õpilase kirjandi ära, kui see ei ole tema kirjutatud. Kitzbergi “Libahunt” oli kirjand, mille ma 10 krooni eest igale soovijale valmis kirjutasin. Leidus ka neid, kes arvasid, et see summa on liiga suur ning kasutasid jõudu, et oma tahtmist saada. Nemad said siis natukene teistsuguse kirjandi ning siis võis õpetaja jälle oma oskusega uhkustada, et ta tunneb ära kui õpilane pole oma tööd ise teinud. Need kes olid aga töö eest ausalt tasunud, said oma positiivse hinde kätte ning rahule jäid kõik osapooled. Seega oli huvitav teada saada, mismoodi tänapäeva kirjanduse tunnid välja näevad.

Teemaks olid noorsooromaanid. Igaüks oli valinud endale raamatu mille tutvustusega nad reedel olid esinenud. Mõned kes reedel kohal ei olnud, said oma raamatututvustuse nüüd klassis ära teha ning ka mina sain sellest osa.
Mind hämmastas see, kui tõsistel teemadel räägivad tänapäeva noorsooromaanid. Tahaks loota, et on ka lõbusamaid teemasid kui need raamatud mida tol päeval tutvustati. Igatahes üks poiss arvas, et just sellised raamatud ongi põhjuseks miks noored ropendavad, sest kust mujalt nad ikka selliseid sõnu õpivad kui raamatutest!
Õpetaja Kathriin soovis, et õpilased analüüsiksid võimalikult palju ise seda mida nad on teinud ning kas oleks saanud paremini. Keegi ei kartnud tunnistada, et kindlasti oleks saanud ka paremini, kuna osad koolitööd said alles hommikul kiiruga tehtud. Kui õpetaja küsis, et mis järelduse võib sellest teha, siis õpilane vastas ausalt, et tuleks varem ärgata. Lisaks enesehindamisele hindasid õpilased ka üksteist ning nad olid väga heatahtlikud kuid suutsid anda ka konstruktiivset kriitikat. Õpetaja tänuavaldused materjaliseerusid tunni lõpus ka küpsisekorvina laual mille ta õpilastele oli ise küpsetanud.

Kathriin Karus on Noored Kooli VIII lennu osaleja. Varasemalt olen ma kokku puutunud Helene Urvaga, kes oli  Noored Kooli kolmanda lennu lõpetaja ning jättis endast maha filmi “Helene elukool“, kui ta Maidla Põhikoolis õpetajana töötas. Juba siis oli näha, et tegelikult võib iga aine õpilastele huvitav olla, kui õpetaja tahab ja oskab seda huvitavaks muuta. Nüüd oli mul võimalus teises sellises tunnis viibida, mida andis noor õpetaja ning pean tunnustama Noored Kooli projekti –  see on koht kus sünnivad tähed!

Kokkuvõtteks võib vabalt tsiteerida õpilasi kes on õpetajat hinnanud järgmiste sõnadega:
hea õpetaja, hooliv, positiivne, muudate teiste tuju alati paremaks, sõbralik ja laheda riietumisstiiliga 🙂

Järgmine tund viis mind bioloogia radadele. Minu üllatuseks oli selles tunnis lausa kaks õpetajat – Karin Pohla ja Alice Aaviksoo kes mõlemad olid samuti projekti Noored Kooli VIII lennu õpetajad. Tänaseks ma tean, et nemad kaks on ka lastekaitsepäeva ürituse “Unistuste Kiviõli” taga ning tundub, et energiat jääb neil veel küllaga üle, sest tempo oli pöörane. Tegelikult oli minul probleeme isegi aklimatiseerumisega, sest kui eelmine tund oli olnud nagu klassikaline muusika, siis nüüd rokiti täiega! Tundus nagu õpetajad jõudsid kõikide õpilaste juurde ning kui vanasõna ütleb: “Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata”, siis selles tunnis said küsimused lihtsalt otsa. Järeldus – õpilased ei ole lollid ning see teeb au õpetajatele!

Kahe tunni vahele jäi pikem vahetund ning mulle kui õpilasele oli ka lõuna ette nähtud. Ma ei tea, kas viga oli selles et toit oli maitsev või minusugune mürakaru vajabki rohkem süüa, kuid kogus jäi väikeseks. Tõenäoliselt oli sellel ka oma positiivne külg, sest kui kõht täis vitsutada, siis päev hakkab palju lojumalt edasi minema, nüüd sai aga energiliselt järgmisesse tundi minna.

Nagu ma juba enne ütlesin, siis õpetaja Karin ja Alice ei mõtle väikeselt vaid võtavad asjad suurelt ette. Neil oli plaan järgmise kahe nädala jooksul teha õpilastega lühianimatsioon erinevate liikide arengust.
Kõigepealt anti gruppidele kätte ülesanne luua stsenaarium storyboardi kujul. A3 formaadis paber soovitati jagada neljaks ning juba see tekitas teatavat elevust. Külvasin veidi segadust juurde mainides, et A3 lühem külg on 297 mm ning see tuleks nüüd neljaks jagada. Kuna 20 cm joonlaud jäi paberi mõõte arvestades liiga tagasihoidlikuks siis otsustati käiku lasta tahvli meetripuu ning see et seal oli väiksem märgitud mõõtühik ca 2 cm ei morjendanud poisse, kui nad pidid 297 mm neljaks jagama. Teise grupi poiss pakkus lahkesti oma nutitelefoni arvutusvõimekust selle tehte lahendamiseks ning vastuseks saadi 7,25 cm, mis kanti ülima täpsusega paberile. Vaatamata pikale mõõtmis ja joonimisprotsessile tuli viimane vahe eelnevatest millegipärast märgatavalt suurem. Siis võttis teine poiss paberi endale ning keeras sellele teise poole, et töö korralikult ära teha, kuna õpetajad keeldusid uut paberit väljastamast.
Terve selle aja oli grupi kolmandaks liikmeks olev tüdruk kogu tegevust vaikides jälginud, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ning soovitas lihtsalt paber pooleks murda. Kuigi ma olin eelnevalt oma õpilasega rääkinud, kelle vajuks ma olin, et ta ei lähe kunagi kergema vastupanu teed, ei suutnud ma teda siiski veeda, et ta kiusatusele järele ei annaks ning murdmise teel sai kogu eelnev 15 minutit kestnud arvutamis-, mõõtmis- ja joonimis ülesanded ära nullitud. Koos selle ülesande lõpetamisega lõppes ka tund ning poisid andsid joonitud paberi tüdrukule, soovitusega tal ka ikka midagi teha…

Järgmine tund oli draama…
Nagu ka eelmised õpetajad, on ka õpetaja Tiina esimest aastat Kiviõli I Keskoolis ametis. Teistest erines ta aga oma päritolult – tema ei ole Noored Kooli õpetaja ning seda oli ka näha – draamat oli rohkem lava ees kui lava peal. Minule jäi sellest tunnist meelde ainult see, et pidi õigel ajal plaksu tegema ning vahepeal ei tohtinud liigutada. Oli ilmselge, et õpilased ei saanud aru miks nad peavad seda tegema. Kui eelmistes tundides said küsimused otsa, siis siin jäid paljud küsimused vastuseta. Ma tahaks väga loota, et need õpilased kes tahavad näidelda, ei kaota huvi selle vastu seetõttu, et peavad tunnis olema koos nende õpilastega, keda see tund üldse ei huvita, sest enamus ajast läheb korra loomisele kui millegi õppimisele.

Järgmine tund vahetasid õpilased riided, kuid mina marssisin oma teksadega tundi täpselt samamoodi nagu 20 aastat tagasi – alanud oli kehalise kasvatuse tund.
Minule kui spordivõhikule ei ole see tund kunagi meeldinud. See, et ma sõidan aastas 5000 km jalgrattaga või jalutan ringi kotiga mis kaalub 30 kg, ei ole sport vaid oma asjade ajamine. Erinevalt arvutiklassist ei oska ma jõusaali sattudes isegi ühtegi masinat tööle panna. Küll olid aga õpilased endale suutnud ise võimetekohast tegevust leida ning hämmastaval kombel ei passinud keegi niisama vaid proovis erinevaid asju ning seda ilma õpetaja sundimiseta. Kehalise kasvatuse õpetaja Priit lihtsalt tegi  õpilastele teste ning kutsus neid ükshaaval enda juurde, samal ajal kui keegi tõstis hantlit või põrgatas palli.  Mõnus vaba õhkkond ning igaüks leidis endale jõukohased ülesanded.

Ma alguses arvasin, et tõenäoliselt ei saa ma olukorrast tegelikku ülevaadet, sest võõras inimene rühmas muudab ikka natukene distsiplineeritumaks, kuid pärast draama tundi oli selge, et tegelikult ei häiri ma ei õpilasi ega õpetajaid.
Tegelikult ei saanud ma kätte seda tunnet, mis mul 23 aastat tagasi oli, kui ma ise seitsmendas klassis käisin, sest praegu on kõik palju toredam. Sain veelkord kinnitust sellele, et õpilased tahavad õppida kui nad on saanud oma küsimustele vastused ning nad teavad mida nad teevad. Muidugi läheb väga palju energiat sellele, et nende tähelepanu keskenduks õigele asjale, kuid see on kõikide kutsikate viga – enne jookseme mööda maailma laiali ja alles siis mõtleme kuhu tahame minna, aga kui sa ei tea kuhu sa tahad minna, siis ei saa ka kunagi ära eksida!

Kiviõli I Keskool aitab sul teada saada, kuhu sa tahad minna!

Uljam Teuli

.:ARHIIV:.

(664)

Üks arvamus ““Silmaring ei hüüa tulles!”” kohta

  1. Andrus Arman vastab http://on.fb.me/1c76Kpv
    Inglastel on ütlus: “Saatan peitub pisiasjades”, ning ma ei saa mitte mainimata jätta. Härra kirjutab oma loo alguses: “Esiteks juba see, et klass tundub olevat “segamini”. See annab palju soojema õhkkonna ning taltsutab noorte mässumeelsust. Sirgete rividena pingid mõjuvad just nii rusuvalt nagu nad alati mõjunud on – vabadus olla teistmoodi on pärsitud”. Siis aga loo keskel kirjutab sööklast illustreerides seda pildiga, kus lauad ei ole koduselt “segamini” vaid sirgelt rivis, siis aga vabaduse pärssimist ei teki. Juu oli kõht tühi, ei märganud.

    Vastan:

    Iga ruum peab olema kujundatud vastavalt sellele, mida seal tahetakse teha. Kui tahad kirjanduses saavutada vabadust, siis ongi vaja segadust. Sööklas ei toimunud sellel päeval mingisugust õppetegevust ning ma kahtlustan, et see ei olnud teistest päevadest erinev. Selles ruumis on sirged lauad igati teretulnud, sest kui nõudega ringi käies on oluline teada, kas tee on vaba või mitte. Kui sa lähed mööda sirget vahekäiku, siis on palju suurem tõenäosus, et jõuad tervete nõudega ka kohale. Samamoodi ei taha ju keegi, et sööklas tuntakse sellist vabadust, et süüakse kätega või peetakse toidusõdasid.
    Pisiasjad on olulised – kasvõi see, kui õpetaja kükitab õpilase laua ette maha ning jääb temast madalamale, mis tekitab tunde, et tegemist pole mitte järelvaatajaga vaid inimesega, kes on valmis sind ära kuulama. Sellised väikseid detaile on veel palju, kuid kõiki ei pea välja tooma, sest mõned asjad peavad jääma enda avastada. Sellepärast soovitasingi kõigil ise järele proovida!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.