Sildiarhiiv: maidla kool

30 päeva tõeni

30

Möödunud nädalaga sai ületatud ka see müstiline 30 päeva piir, mille jooksul lubas kool kõikidele küsimustele vastata. 12. veebruaril esitasin koolile lihtsa küsimuse, et miks ta ei pea ise oma kehtestatud reeglitest kinni.
Mulle on kogu aeg üritatud kaikaid kodaratesse loopida, sest ma pidavat liiga palju negatiivset kajastama. Tegelikult võivad minu tähelepanu osaliseks saada ainult need inimesed, kes tahavad ennast teadlikult minuga vastandada ja nad saavad kogu minu tähelepanu, sest ma arvan, et vaidluses selgub tõde.
2009. aastal, kui Klassileht sai alguse (tõsi, siis oli nimetus teine) oli minu eesmärgiks võimalikult palju jäädvustada laste tegevust koolis ja üritustel. Kuna mul oli olemas nii aeg kui ka võimalused, siis kõik jäid asjaga rahule. Rõõm oli lühike, sest peagi selgus, et minul on ka oma arvamused ning teiste soovitused neid enda teada hoida, ei lähe mulle üldse korda. Konflikt oli vältimatu, sest kui ma arvan, et mul on õigus, siis ilma võitluseta ma alla ei anna. Katse mind murda ei õnnestunud ning siis alustati kaigaste kodaratesse loopimisega. Tegelikult olid kõik katsed täiesti tulutud, sest ma ei olnud midagi valesti teinud.
Maidla Kooli direktori käskkiri 1-3/7 29.10.2013 mis on leitav kooli kodulehelt on üks nendest dokumentidest mis on minu vastu suunatud – keelata piltide ja videode avalikus internetiruumis avalikustamise. Selle seisukohani jõuti läbi hoolekogu enam kui poole aasta jooksul ning Meelike Abroi on inimene kes sellele dokumendile lõpuks alla kirjutas. Juhin tähelepanu sellele, et kõik hoolekogu ettepanekud on soovituslikud ning kohustused tulevad alles seaduses ettenähtud juhtudel. Minu puhul tuligi see seadusest tulenevalt, sest piltide eemaldamist soovis üks lapsevanem. Alates 2013. aasta sügisest on kõik fotod ja videod Klassilehelt peidetud, sest vastavalt Andmekaitse Inspektsiooni hinnangule, võib igaüks igal ajal oma lubaduse tagasi võtta ning nõuda fotode eemaldamist. Mul oli edaspidi lihtsam neid avalikult enam mitte näidata, kui hakata jälle aastate jooksul tehtud tööd peitma.
Minu küsimus seisnes selles, et miks kool lisaks riiklikele dokumentidele ja iseenda käskkirju eirab, postitades internetiavarustesse pilte ja videosid mis on kõigile nähtavad.
Tõsi, pärast minu päringut ei ole enam seda tehtud, kuid vastust sellele pole tulnud. Samuti ei ole ära koristatud ka varasemaid pilte mis on postitatud alates 2013. novembrist ning on vastuolus kooli enda põhimõtetega. Kool võiks ju lihtsalt tunnistada, et nad eksisid ning antud käskkiri on rohkem kahjuks kui kasuks, sest soovitud efekti ta nagunii ei andnud, kuid siis peaks tunnistama, et minul oli õigus.
Kahjuks otsustas Lüganuse volikogu oma vallavalitsuse lahti lasta just nüüd kui sai vallavanemale käidud olukorda selgitamas. Igatahes on valmimas dokument, kus on kirjas sündmused kronoloogilises järjekorras ning viitavad nendele vigadele, mis said umbusaldusavalduse allkirjade kogumise aluseks. Hetkel on kirjas 30 täisnime, kuid ilmselgelt on seda liiga vähe, sest kõik inimesed ei ole otseselt Maidla Kooliga seotud. Kui kellelgi on midagi sellele dokumendile olulist lisada, siis ootan fakte kuni reedeni. Samuti ootan toetust sellele, et Meelike Abroi on oma töös teinud andestamatuid vigu ning ei tohiks jätkata Maidla Kooli direktorina. Järgmine nädal saab dokument valda saadetud ning siis läheb müstilised 30 päeva jooksma, mil saabub tõde. Loodetavasti…

(549)

Süüdlane on leitud!

15.02.2016 Maidla Koolis
USA sõdurid infostendidega tutvumas

Kes on see kahjur, kes takistab Maidla Kooli tööd ja arengut? Rõõmustage, rahvas! Maidla Kooli direktor on selle rahvavaenlase üles leidnud!
Maidla Kooli direktori avaldus (kuhu vaja, kirjapilt muutmata):

Lüganuse vallavanem
Lüganuse Kooli direktor
Haridus- ja kultuurikomisjon
Maidla Kooli hoolekogu

 Minule teeb muret Lüganuse KK õpetaja ja Maidla Kooli hoolekogu liikme TIINA HEINLA viimase aja käitumine, mis takistab Maidla Kooli tööd ja arengut.

Ebapedagoogiline käitumine 18. veebruaril 2015, kus luges meie kooli õpetajate toas infostendi, mida nägi ja tunnistab meie kooli lapsevanem xxxxxxxxxxx ning mida tunnistas suuliselt meie töötaja xxxxxxxxxxxx, et teavitas T. Heinlat sellest, et tema Klassilehel olev kiri on õpetajate toa stendil.

WWW. Klassileht.ee

Suusõnaliselt olen teavitanud olukorrast kõiki, kellele on kiri suunatud.

U. Teuli tegevuse kohta saatsin avalduse vallavanemale.

Lugupidamisega

Meelike Abroi

(1796)

Poliitika koolis

 

valimisnimekiri

Meie riik on jälle teede ristumise kohas kus antakse võimalus rahval otsustada, millist teed mööda on kõige õigem minna – käes on Riigikogu valimised. Sellega koos kaasneb eriline tähelepanu ka rahvale, sest järsku on nemad ka olulisteks muutnunud. Siit tekib küsimus, et kuidas peaks suhtuma kõikidesse nendesse poliitikutesse kes koolidesse trügivad?

Aastaid olid Maidla valla juhid IRL-i ridadesse kuuluvad poliitikud ning seega võis Maidla Koolis näha nii Erki Noolt kui ka Tunne Kelamit. Nüüd on olukord küll muutunud, kuid Maidla Kool on IRLi kaardil alles. Sellel aastal on kooli külastanud juba Anvar Samost ning Vabariigi aastapäeva tähistamise eel on oodata ka Tunne Kelami etteastet. Mõlemad mehed on oma kandidatuuri ka Riigikogu valimistel üles seadnud.
Keegi ei ole küsinud, et miks nad siia tulevad? Miks ei ole seda tehtud?
Tõenäoliselt sellepärast, et kõigil on tegelikult ükskõik. IRL poliitika ei ole kellelegi vastukarva, kuid arvestades viimaseid valimistulemusi, kui IRL võttis Ida-Virumaa häältest 10%, ei ole keegi neist erilises vaimustuses ka. Siit tuleb aga järgmine küsimus – mis juhtub siis, kui kooli tuleb selline poliitik, kellest meil ei ole ükskõik? Kui Yana Toom tuleb Iidla turult tikkutopside jagamiselt Maidla Kooli ajalootundi andma, siis ma arvan, et sellise teate peale ei ei jääks kuulutus üksinda seisma, vaid leiaks suure kõlapinna.
Nii et tegelikult on kõik suhtumise küsimus – kas me kallutame oma lapsi mingis suunas teadlikult või anname neile võimaluse ise otsustada. Lapsevanematena me muidugi kallutame neid selles suunas mida me ise usume, kuid see on meie õigus. Koolil sellist õigust aga ei ole. Kool peaks olema sama erapooletu koht nagu sõjaväeosa, kus antakse haridust ning valmistatakse inimesed ette millekski suuremaks, kuid see millise raja need haritud inimesed valivad, ei tohi olla kooli otsustada, vaid igaüks teeb ise oma valiku.

Oma arvamuslooga tahan ma öelda seda, et samamoodi nagu mulle on vastukarva Yana Toom, on kindlasti olemas ka inimesi, kes arvavad, et Tunne Kelam ei aja nende arvates õiget asja ning toetudes valimistulemustele, siis neid inimesi on tunduvalt rohkem. Kas siis need inimesed peavad tundma ennast sellepärast halvasti, kui oponeerivad poliitikud lastakse kooli oma sõnumit edastama? Mina kooli asemel hoiduksin selliste konfliktsituatsioonide loomisest. Eriti kui käiakse koolis ainult vahetult enne valimisi. Selline kallutatus ei tee au ka kooli direktorile Meelike Abroile, kes 2009. aasta KOV-i valimistel samuti IRL-i nimekirja kuulus ning seega on suhted olemas, kuigi hetkel erakondlikku kuuluvust ei oma.

Hetkel omab erakondlikku kuuluvust 20% Maidla Kooli õpetajatest ning keegi neist ei kuulu IRL-i.

(260)

Tulevikuhariduse pirn – Sõbralik õpe

tulevikuhariduse pirn

MTÜ Tulevikuhariduse PIRN on loodud selleks, et aidata kaasa hariduse kaasajastamisele ja tulevikuhariduse diskussioonide algatamisele ühiskonnas ka valdkondliku poliitika kujundamiseks.

Alates tänasest hakkab Klassileht kajastama Koolikella saateid mis on Pereraadio eetris olnud juba 2012. aastast. Igaüks saab saateid järelkuulata Pereraadio Koolikella veebilehelt, kuid siin saab saated üles pandud vastavalt kuulamise järjekorras ning koos kommentaariga. Esimesena saab tähelepanu kõige uuem saade, mis oli eetris 7. jaanuaril 2015

Sõbralik õpe
Stuudios: Liina Vaher, Tiina Lister, Argo Buineviš ja Margus Saks

Saates seletatakse suurepäraselt ära see, miks palju inimesi on endassetõmbunud ja kurjad – kardetakse haiget saada. Usaldust võita on väga raske, kuid selle võib kaotada hetkega. Mina olen oma usalduspõhimõttel lähtunud sellest, et enne kui ma kellegi oma siseringi luban, peab mul olema tagatis, et see inimene mind ei reeda. Kui usaldust kuritarvitades inimene teab, et see toob kaasa endaga sanktsioonid, mis teevad talle rohkem kahju, siis ei teki kellelgi seda mõtet, et võiks mind alt vedada. Ma tunnistan, et selline käitumisnorm ei ole normaalne, kuid see on väga hästi mind teeninud. Tänu sellele suudan ma kaitsta neid, kes ennast ise kaitsta ei oska või ei suuda ning igaüks saabki tegeleda sellega, mida ta oskab kõige paremini.
Hetkel vajavad kaitset need õpetajad, kes saavad õpilastega hakkama ning ei kurda, et kord on klassis ära või puudub disipliin, sest nemad oskavad juba lastega käituda, teised peavad seda alles õppima. Igasugused hinnetega karistamised ei ole lahendused vaid pigem süvendavad probleemi.
Mina tunnistan ausalt – ma ei oska õpetada. Isegi mitte neid asju, mida ma oskan teha, sest mul puudub selline oskus ja kannatlikkus, et oma teadmisi edasi anda. Elukutsega on ennegi paljud inimesed eksinud, kas kõik õpetajad võivad öelda, et nad on õige valiku teinud? Minu seisukoht on, et vana oled sa siis, kui ei oska enam õppida, sest seda peaksid kõik suutma, õpetada aga ei peagi kõik oskama, sest see on kunst, mille annet pole kõigile antud.
Saates räägitakse ka eneseväärikusest. Küll koolivägivalla aspektist lähtudes, kuid samasuguse väärikuse jalge alla tallumine on ka see, kui läbi kõlarite kutsub kooli direktor õpetajat või õpilasi enda juurde, teades suurepäraselt kustkohast on võimalik antud inimest leida. Ka tundide ajal igasuguste teadete edastamine on ebaviisakas kõikide õpetajate suhtes, kes peavad oma tunni katkestama. Kui klassi minnes uksele koputatakse ning oodatakse kutset, siis röögatus kõlaris võrdub ukse mahalöömisega. Viisakast käitumisest rääkides, peaks inimene kõigepealt alustama iseenda eeskujuks toomisest, kuid 58 õpilasega mõisakoolis on selline sõjakooli meetodite kasutamine lausa lubamatu.

Uljam Teuli

(257)

Õpitud abitus või abitud õpetajad?

abitusMa ei saa uhkustada oma aastakümnete pikkuse kogemusega haridussüsteemis, kuid ma tean milline ta oli ning ka seda millisena ma tahaksin seda näha. Tõenäoliselt on igaühel oma nägemus sellest, milline võiks olla tulevik, kuid loodetavasti on kõik nõus sellega, et see võiks olla parem, kui see mis oli. Miks ma arvan, et Maidla Kool ei ole praegu õigel kursil, on direktori kommentaar artiklile:

karmen

Minu vastus sellele oli, et Eestis ei ole hindamisel traditsioone, vaid nõukogudeaegsed igandid ning ühiskond on nendest juba ammu valmis loobuma, rääkimata sellest, et solvatakse kõiki lapsi, et nad on laisad või neil puudub motivatsioon. Ma huviga ootan selle lapse tagasisidet, kes saab kogu aeg kahtesid ning sellega kasvab tema motivatsioon õppida. Nende seitsme aastaga olen ma selgeks saanud, et kool ei pea olema koht, kuhu laps ei taha minna, vaid saab asju ka hoopis teisiti ajada. Kas see on lihtne? Ei, loomulikult ei ole, kuid tsiteerides matemaatika õpetajat Liilia Seppa “miski ei tule elus niisama”, soovitan ka mina tuima hindamise asemel lapsi lõpuks õpetama hakata. Kui õppeedukus drastiliselt langeb ning õpetaja arvab, et tema eelkäija ei jätnud midagi tegemata, siis saab viga olla ainult iseendas.
Igatahes on mul soov, et Maidla Koolist saaks selline kool, mis vaatab tulevikku, mitte ei oleks minevikus kinni. Väikeses koolis on selliseid asju palju lihtsam rakendada, kui ainult oleksid olemas need inimesed kes seda soovivad.

KOOL PEAB OLEMA:

Lapsesõbralik – et lapsed tahaksid sinna minna. See tähendab, et õpetaja ei vääna joonlauaga ühtesid, näitamaks kui loll on õpilane, vaid proovib lapsele asja selgeks teha, pakkudes välja omapoolseid lahendusi õppeaine omandamiseks, mitte ei ole kramplikult õppekavas kinni. Plaanitäitmine ei ole kõige olulisem, mida peaks loovtööl, nagu seda on õpetamine, järgima.

Arenemisvõimeline -uute võimaluste kasutamine ei tohiks olla hirmutav, vaid pigem põnev ning inspireeriv. Erinevusi tuleks kiita, mitte ette heita ning õpetajad peaksid õpilastes ära tundma nende tugevad ja nõrgad küljed, et siis rõhuda tugevamate külgede arendamisele, sest ma arvan, et parem olla ühes asjas tugev, kui kõikides nõrk.

Koostööaldis – lapsevanematega peab suhtlema igas asjas, mitte tegema omasid valikuid. Kui ma saadan lapse kooli, siis eeldan, et seal on inimesed,  kes annavad mulle teada probleemidest kohe, kui need tekivad, mitte ei liigitata osa informatsioonist “siseinfoks” ja teine osa vaikitakse lihtsalt maha. Koolil ei ole mingisugust õigustust teha valikuid, millistest lapsega seotud sündmustest teavitatakse vanemaid ja millistest mitte. Inimestesse tuleb suhtuda võrdselt, mitte et keegi on võrdsem, kui teine.

Kõikide nende punktide täitmine ongi see, mis välistab olukorra, kus lapsed tunnevad ennast koolis turvaliselt ning õpetaja õpetab lapsi koostöös koduga. Kui õpetajad ei tee kodudega koostööd ning arvavad, et see õpetab lastele abitust, siis tegemist on lihtsama vastupanu teed minemisega.
Kujutage ette olukorda, kus õpetaja leiab ühe uue ürituse, kuhu võiks koos lastega minna ning järgmine päev ütleb lastele, et pange päevikusse kirja – kolme päeva pärast on väljasõit, igaühel võtta kaasa 30 €. Selline käitumine on kodu suhtes vastutustundetu.
Alati peab arvestama ka kõikide teiste arvamuse ja võimalustega. Mina olen juba harjunud, et õpetajad uurivad ka teiste lastevanemate käest, et mis nemad arvavad ning kui enamus on nõus, siis on kõik korras. Kunagi ei tohi last valiku ette panna, et kui vanemate jaoks on see liiga suur raha või mingil  muul põhjusel ei saa osa võtta, siis peab seda minema õpetajale teatama. See paneb ta piinlikku olukorda ning võib olla koolikiusamise kasvulavaks. Ja kui pere isegi leiab võimaluse, eirates asjaolu, et õpetaja pakkumine on talle koormaks, seab see löögi alla kõik pereliikmed.
Mulle tuli just hiljuti prinditud paberipatakas päevakavadega koju, kus oli lapsele lubatud koolitust. Mina pidin olema siis see, kes ütles – kuigi kool lubas, kahjuks mina pean ütlema, et see üritus jääb ära. Kindlasti ei tulnud koolil pähe, et oleks võinud sellisest võimalusest otse lapsevanemat teavitada ning kui võimalus on, siis ka lapse käest küsida. Nüüd pani kool lapsevanema seisu, kus oli tema see “halb”, kes pidi üritusele vee peale tõmbama. Kas selline tegutsemisviis vähendas õpilase abitust või suurendas õpetaja oma, rääkimata sellest, et antud teatise oleks saanud ka elektrooniliselt saata ning laps ei oleks pidanud tassima poolt tosinat paberilehte ning kool poleks teinud mõtetuid kulutusi.
Lapsevanemate seas sai läbi viidud küsitlus, et kas õpetaja osavõtlikkus kuidagi kasvatab laste abitust ning keegi ei väitnud, et kodu ja kooli tihe koostöö oleks kuidagi lapse vaeslapse ossa jätnud. Nii et antud väide on puhtalt nende laiskus, kes ei taha endale lisakoormust võtta, sest aastatepikkune kogemus on see, millele mina toetun. Millele toetuvad need, kes arvavad teisiti?

Kas me saame kooli selliseks, mis meeldiks kõigile? Tõenäoliselt mitte, kuid alati on kuhu suunas pürgida. Miks ei võiks olla Maidla Kool eliitkool?

(387)