Sildiarhiiv: marten

Mina elan siin

“…lapsed, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind…”
:nagu ütlevad laulusõnad.

Nii otsustas õpetaja Karmen lapsed rattamatkale viia, ürituse “Mina elan siin” raames. Eesmärk oli iga Susliku kodu juures peatus teha ning lõpetada väikese piknikuga Marteni koduhoovil. Matka pikkus kujunes igal osavõtjal erinev, sest rattasõidu algus- ja lõppunktid olid igaühel oma elukohast sõltuvad, kuid klassi ainus tüdruk sai oma jalgratta odomeetrile 35 km juurde – nii et päris arvestatav pühapäevane meelelahutus peatset rannahooaja algust silmas pidades. Poistel muidugi sellega probleemi ei ole ning nemad võisid vähem vändata 🙂

Esimene peatus oli Graniidi tänavas kus elab Liis. Tegemist on strateegiliselt olulise lüliga endise Maidla valla ja Lüganuse omavalitsuse vahel mida kontrollib Kiviõli linnavalitsus. Ehtsa eestlasena võin öelda, et ainus miinus selles elukohas on naabrite olemasolu, kuid samas muudaks nende puudumine ka elu palju üksluisemaks. Nüüd on ühelt poolt oodata iga hetk kokkukukkuvat hoonet ning teiselt poolt fantaasiaküllaseid kuulujutte.

Tänavat vahetamata jõuab järgmise Susliku koduväravasse – Joel koju. Joel ise pildile ei jõudnud, sest viidi autoga sihtpunkti grillimisplatsi ette valmistama, kuid peatuse tegime me seal sellegipoolest.

Graniidi tänavast metsa poole keerates jõuab Georgi kodupaika. Georgi oli tänase väljasõidu ära unustanud ning me andsime talle aega kummid täis pumbata ning meiega ühineda. Naabrite koer vaatas stoilise rahuga, kuidas me tänava oma ratastega ära ummistasime. Küll ei pidanud aga vastu naabri koera perenaise närvid ning ta tuli uurima, et mida me seal teeme. Loobusime tema pakutud abist meile hoogu lükata ning lahkusime kodarate helkides Savala poole.

Savala poole minnes on tuul alati vastu. Ei tea kas vahepeal on mõni puu eespool maha võetud, aga tänasel päeval puhkus ta lausa kahekordse jõuga. Vaatamata sellele jõudsime me Tairo maja ette. Petlik soojus oli Tairo palavikuga maha murdnud ning ta tõi meile lohutuseks Rafaello karbi, kuna teda ennast me kaasa võtta ei saanud.

Savala on sarnaselt Kiviõliga väga tihedalt asustatud koht ning piisab lihtsalt üle tee minemisest kui oleme juba järgmise kodu juures – õpetaja Karmen elab oma kutsumusele omaselt kõige lähemal mänguväljakule, et olla lastele hästi ligi.

Keset sügavaid laani kus elavad ainult karud ja hundid ning inimasustus jääb igale poole võrdselt kaugele, sõitis meile vastu auto Marteni isaga. Ratas tabas selle hetke suurepäraselt ära ning võttis nõuks mootorijõul edasi minna. Kõige parem viis selle saavutamiseks oli keti katkemine. Antud lahendus oli ainuõige, sest sellist viga ei olnud võimalik kohapeal parandada ning ratas koos Marteni vanema vennaga tõsteti autosse ning viidi ära koju.

Pärast pikemat rattasõitu sai pikem paus tehtud Siimu tares. Pakuti jooki ja kehakinnitust ning võimalust öelda tere terjer Terrile.

Meie lõppunkt oli looduskaunis kohas maamaja kus viimati nähti inimesi suurõppuse “Siil 2015” raames ning meenutatakse neid siiani hea sõnaga. Nüüd siis natukene sai külalistest puhata ning juba jälle hoov sagimist täis. Sellises naabrite pilkudest eemal asuvas maamajas saab ennast koduselt tunda Marten ning tema pere, kes olid külaliste auks ka laua katnud. Mängudest pandi proovile kiirus ja maskeerimisoskus ning ükski kivi hullamise käigus katki ei läinud.

Lõppsõnaks võib öelda, et üritus kestis 15 minutit liiga kaua, sest just see oli aeg mis lahutas viimaseid rattureid oma kodust enne kui nad vihma käest varju alla jõudsid. Tegelikult oli kulutatud aeg seda väärt, sest kõik matkalised pidasid vapralt vastu olukorras kus isegi metall andis järele. Olles nüüd tuttav laste maskeerimusoskustega, siis nendega läheks luurele küll!

Numbrifriikidele veidi tehnilist informatsiooni geograafilses profiilis:

.:ARHIIV:.

(330)

Tore pärastlõuna Alutaguse jõulukülas

Jõuluaeg on kohe- kohe läbi saamas.

Enne veel tahaks meenutada Suslikute ja 3. klassi  põnevaid tunde Pannjärvel Alutaguse jõulukülas.

SAM_1674

Kõigepealt viidi meid päkapikuonni, mis oli erakordne oma asukoha tõttu- see asus puu otsas. Tee onni ukseni oli  paras seiklus treppidel ja nöörlaudteel- ühesõnaga  õudus 🙂

SAM_1538

Seejärel paitasime ja toitsime armsaid kitsekesi, jooksime metsa all ning otsisime maa alla vajunud päkapikke, mängisime päkapikuneiuga  teisigi reipaid mänge.

SAM_1561

Edasi sattusime meisterdamistuppa. Seal valmisid asjaliku juhendamise all armsad käbipäkapikud.

SAM_1655

Kuulasime jõulujuttu, laulsime- tantsisime, mängisime.

Külastamise lõpus pakuti teed ja jõulumuhvineid.

Viisime läbi jõululoosi.

Kõige suurem tänu kuulub Joeli emale, kes  sealviibimise koos sõiduga meile kinkis!

(28)

Teadmisi täis päev Tartus

Suslikute ja 3. klassi  5. novembri pikk ning teadmisterohke koolipäev toimus Tartus. 

Külastasime Ahhaa teaduskeskust, kus  tutvusime mänguliselt teaduse ja tehnoloogiaga, ise katsetades ja avastades.

Nautisime Ahhaa planetaariumietendust.

Osalesime teadusteatri etendusel teemal “Õhk”, kus pea iga katse lõppes pauguga.

Valmistasime  ise seepi.

Käisime Tartu Tähetornis kosmosesaladusi avastamas ning saime rohkelt teadmisi

Päikese kohta.

�pp

  • Suur tänu kõigile lastevanematele, et  võimaldasite seda kõike oma lastele!
  • Palju tänu  Ritale, Ahtole, Aivole  meie sõidutamise ja kaasalöömise eest!

(361)