Sildiarhiiv: väljasõit

Minu esimene komandeering

TEISIPÄEV, 20. september 2016


Pärast neljatunnist sõitu jõudsime Kilingi-Nõmmele

…meie saime korraliku toa ja kolisime sisse

…õpetaja seadis end sisse pingil

…ja magama…

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas 20.09.2016

KOLMAPÄEV, 21. september 2016

Täna külastasime puidutehast, kus saetud puud saadetakse Rootsi ning kui seal on metallasjad külge monteeritud, siis liiguvad tooted edasi Ameerikasse kus ta garderoobina meile tagasi müüakse.
Edasi sai külastatud Kilingi-Nõmme surnuaeda ning need kes veel väga väsinud ei olnud, said ennast spordisaalis lõplikult ära väsitada, et siis homme jälle õigel ajal jalul olla, sest Pärnu ootab…

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas 21.09.2016

NELJAPÄEV, 22. september 2016

Kabli oli see koht kus sai täna loodust nautimas käidud ning tutvutud linnuvaatlusjaama tööga. Tee President Konstantin Pätsi sünnitalu mälestusmärgi juurde viis läbi raba. Pärnus kohtusime MIRTLIGA 😀 keda ei olnud juba VÄGA KAUA näinud ning vaatasime kinos ära fimi “Lemmikloomade salajane elu”.
Monica telefon sai ka ära parandatud, nii et võin avada iPhonide parandustöökoja.

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas 22.09.2016

REEDE, 23. september 2016

Täna oli peale koolipäeva võimalus ronida tuletõrje torni tippu, proovida robotite programeerimise peal kätt ning tikitiiger õmbles sinu eest soovitud teksti riidele 🙂
Päeva lõpetas koolimuuseumi külastus.

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas 23.09.2016

LAUPÄEV, 24. september 2016

Tänane päev algas sportlikult VI Kolme Koolimaja jooksuga ning üldkokkuvõttes saavutasin 224. koha mis oli väärt märki 🙂 2016kolmekoolijooks-5km
Edasi sai võetud nädala kokku ning homme algab kojusõit!

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas 24.09.2016

PÜHAPÄEV, 25. september 2016

Täna pidi meie Kilingi-Nõmme sõpradega hüvasti jätma. Koduteel vaatasime üle, kas Viljandi on oma lossi korda teinud, aga olid ikka veel ainult varemed.

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi grupp, Marie Kielas, 26.09.2016

.:ARHIIV:.

(177)

Kõrvemaa

IMG_4004

Raba on koht, kus ka väikesed inimesed saavad üle puude vaadata ning ennast suurena tunda. Lausa hiiglaslikuna. Et saada aimu selle koha ilust, peaks seal käima erinevatel aegadel – hommikul ja õhtul, suvel ja talvel, päiksega ja äiksega. Ühest korrast jääb kindlasti väheks. Seda teadsid ka noored mehed esimese vabariigi ajal, kes ei viitsinud edasi-tagasi tuiata ning tegid sinna laagri, et kogu aeg kohapeal olla.

Siis tuli aga riigikorra muutus ning igasugune alaline viibimine Kõrvemaal lõpetati ära, sest noori mehi oli vaja kuidagi tööle saada.  Nemad muudkui nautisid seal vaadet, ega teinud midagi ühiskondlikult kasulikku. Nüüd on elu jälle lihtsamaks muutunud ning puhkamine on populaarne tegevus töötegemise vältimiseks. Kui telgi kaasa võtad, siis RMK on loonud võimaluse Paukjärve ääres puhata. Põõsa alla on paigaldatud isegi uks, mille taga saab ennast teiste eest peita, kui on vaja korraks ära käia.

Kõige tähtsam on muidugi see, et loodusele saab vaadata ülevat alla. Selleks on loodud vaatetornid, mis annavad tõelise looduse kuninga tunde.

Loodusklassis sain teada seda, et rabas ei ole ühtegi marja mida ei tohiks süüa – kõike võib põske pista ning hea on teada ka seda, et raba vesi on küll puhas ning kõlbab juua (vaatamata sellele, et ta värv ja lõhn võivad olla ebameeldivad), kuid temas puuduvad mineraalained ning ta ei kustuta janu. Selle vastu aitab aga soola lisamine. Nii on põhjust soolatoosi endaga kaasas kanda, sest kunagi ei tea, millal on vaja midagi sisse soolata.

Rabakoolis sai teada ka seda, et selles kohas kehtib vastupidine valgusfoor – seal kus maapind on punane, võib julgelt astuda, kuid mida rohelisemaks maa puutub, seda salakavalam on selle pind.

Igatahes on võimalik, et Kõrvemaa püüab sind oma võrku ning sealt väga enam lahkuda ei tahagi.

Vaatamata sellele, et süüa võib seal valimatult kõike, ei paku raba siiski nii palju süüa, et sellest võiks ka kõhu täis saada. Sellepärast oli meil oma toidukorv kaasas. Pärast sööki on hammaste hügeen oluline asi ning metsas võib selleks kasutada kuusevaiku kui oled hambaharja maha unustanud.

Kuna see ei olnud kõigi arvates kõige parem lahendus, siis pidime koduteele tagasi asuma. Järgmine kord naaseme juba koos soolatoosi ja hambaharjaga ning siis saab siin juba palju kauem ja kvaliteetsemalt aega veeta.