Täiskuuöökohvik Sirtsis

Võib väita, et Sirtsi külas suure rändrahnu juures on tekkinud kohvikupidamise traditsioon, kusjuures iga kohvik on eriline. Vist küll kõige erilisem kohvik leidis aset esimesel augustil, mil Sirtsi rändrahnu juures kogunes kell 22.00 väga kirju seltskond. Täiskuuöö puhul olid kohale tulnud eri sorti ja eri ajastust pärit nõiad, libahunt (või -kass?), vanapagan, näha võis ka murueide tütart, millegipärast oli kohale tulnud ka Punamütsike. Metsahaldjas sobis päris hästi konteksti aga kuidas küll oli augustikuisesse sumedasse suveöösse leidnud tee jõuluvana? Ja jõuluvanast sõltumatult ka punase mütsiga päkapikk (kusjuures jõuluvana sõnade kohaselt tegi päkapikk ilmselgelt tööluusi)? See jääbki saladuseks. Igatahes oli see rohkem kui kolmekümne liikmeline seltkond väga kirju.
Pärast avakõnet (“Mehed! Päälik peab kõnet!”) asuti kohe aktiivselt tegevusse. Täiskuuööst inspireerituna olid ka tegevused vastavad. Hakatuseks oli vaadata näidend “Vaeslaps ja talutütar”. Kuigi mõned näitlejad haarati tegevusse sealt samast publiku hulgast tuli näidend päris hästi välja. Ega tegijate eesmärk polnudki kõrge kunstilise taseme saavutamine, vaid see, et oleks tore. See eesmärk saavutati. Kujutage ise ette näidendit juba pimenevas metsas valgustuseks vaid küünlad kivil. Ja siis kihutas sisse saba ja sarvedega Vanapagan koos oma naise ja kolme pojaga – ehtsate kuljuste saatel.
Pärast etenduse vaatamist läks lahti libahundijaht nüüdseks juba päris pimedas metsas. Seegi oli omaette kogemus. Kahjuks ma ise ei saanud libahunte jahtida, aga eemalt vaadates tundus, et kellelgi ei ole igav. Isegi nelja-aastane metsahaldjas oli tegevusest nii haaratud, et unustas oma hirmu öiselt pimeda metsa ees.
Pärast peaaegu edukat libahundijahti (kaks libahunti jäigi leidmata, need on siiamaani kusagil metsas) oli kavas teemakohane viktoriin, mis ka õnnestus. Küsimused nõidadest, libahuntidest, haldjatest ja täiskuust – kes kohe vastuseid ei teadnud, sai need pärast teada ehk sai tergemaks – see ju ongi viktoriini eesmärk.
Kavas oli ka puugi või krati meisterdamine (võitnud võistkond sai hakkama ilves-kratiga) ja päris ehtne vanast ajast pärit täiskuuloits. Kogu ürituse lõpetas öösöök – lõkkekartulid jms.
Kui kõik külalised olid lahkunud ja küünlad kustutatud, seisatasin hetkeks suure Sirtsi kivi juures. Kell oli vist natuke enne ühte öösel. Täiskuu saatis oma viltuseid kollakasvalgeid kiiri läbi metsapuude suurele kivile, kõik oli vaikne, väga vaikne. Rändrahn näis otsekui uinunud. Maailm tundus hoopis teistsugune olevat. Sellel hetkel tabasin vist murdosa selle mõistmisest, et miks meie muistsed esivanemad pidasid täiskuuööd maagiliseks. See hetk möödus, libises kui vesi pihust ja reaalsus tuli tagasi – nelja-aastane uinunud metsahaldjas tuli viia oma voodisse magama.

(149)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.